Väetamine aias

Elan väikses külas linna lähedal põllul. Aias on mul muru, hekk, rodonurk ja roosipeenar ning peenramaa koos laadalt ostetud kilehoonega, terrassil on paar amplit ja lillekast. Veel on mõned sõstrapõõsad ning madalad õunapuud. Lastel on aknal oma tomat ja mingit suvelille külvasid nad ka. Aga naine kurdab, et miski aias õieti ei kasva, peaks nõu küsima ja midagi ette võtma.

Sellist kurtmist kuuleb kutseline aednik tihti. Enamasti on kidumise põhjuseks nälgivad taimed.

Muld on kõige algus

Aias algab kõik mullast ja seda olgu taimede kasvuks piisavalt. Mullaga kehtib reegel: mida rohkem, seda parem.

Näiteks murule on vaja vähemalt 15 cm mulda, kui aluspinnas on mõnevõrra savikas(saviliiv, liivsavi1,2). Pae peal ja liival peaks murualuse mullakihi paksus olema juba 25–30 cm. Peenardel ja hekkide all peaks mulda olema 50 cm ning suuremate puude ja põõsaste istutuskohal isegi 80–100 cm.

Liival oleks soovitatav eraldada kasvumuld aluspinnast geotekstiiliga, siis ei sega vihmaussid korralikku mulda liivaga. Rodopeenardes kasutage rododendronitele mõeldud kasvumulda. Eraldage see samuti lubjarikkast aluspinnast geotekstiiliga.

Taimede kasvuks on lisaks mullale vaja taimede toitu – väetist. Väetustarbega tuleb arvestada juba aeda rajades või vähemalt enne taimede istutust. Uurige välja, kas teie aia muld vajab lisaks lubiväetist. Selle vajaduse saate teada, kui lasete määrata mulla happesuse. Seda mõõdetakse pH-des. Happesust saab aiast võetud mullaproovi järgi lasta mõõta näiteks Sakus põllumajandusuuringute keskuse laboris. Üks mullaproov koosneb viiest kuni kümnest osaproovist, need tuleks võtta kogu krundilt ja kogu mullakihi paksuselt. Segage need läbi ja viige laborisse. Uuringuks on tarvis u 0,5 kg mulda. Kui laborisõit juba ette võtta, tasub lasta kindlaks teha ka põhiliste taimetoitainete sisalduse mullas.

Happesust saate ise mõõta aianduskauplusest ostetud ja selleks tööks mõeldud lakmuspaberiga. Pigistage sellele mullast mõni tilk vett ja võrrelge siis värvunud paberit skaalaga. Tõepärase tulemuse annab see, kui kordate mõõtmist 4–5 korda eri kohtadest võetud aiamullaga.

Happeline või aluseline

Enamikule taimedele sobiv mulla happesus jääb 5,5–7 vahele. Erandiks on happelist mulda eelistavad taimed (rododendronid, kanarbikud, eerikad, hortensiad jt). Kui aias ilmnes lupjamisvajadus, tuleb mullale lisada lubiväetisi olenevalt mulla happesusest: kasutage selleks paekivijahu, dolomiidijahu või puutuhka.

Lubjata oleks soovitatav juba sügisel – kündes, kaevates või freesides segage lubiväetis mullaga 15–20 cm sügavuselt. Kahjuks taastub happesus mullas 5–7 aasta jooksul. Siis ei hakka keegi enam aeda uuesti üles kaevama. Õnneks on taimed selleks ajaks juba täiskasvanud ja saavad ka happelisemas pinnases hakkama.

Kui muld on aluseline – pH ületab 7 –, siis väetamisega palju teha ei annagi. Kasvatage parem lubjalembeseid või lupja taluvaid ilutaimi. Sellised on näiteks põõsasmaranad, viirpuud, ebaküdooniad, must mänd, jugapuu, elulõngad jne.

Lubjarikastel muldadel (pH 7 ja rohkem) võib taimedel kergesti tekkida rauapuudus (lehed lähevad kirjuks – leherood jäävad roheliseks, kuid lehelaba on kollane). Selle vältimiseks andke taimedele rauda sisaldavat lisaväetist, sobivad näiteks Substral® Raudväetis või Kelcare® EDDHA Fe 6G.

Orgaaniline väetis parandab mulda

Ka orgaanilist väetist (kompost, sõnnik) on õige anda kohe aeda rajades. Eriti kehtib see murude puhul.

Orgaaniline väetis mõjub mullale 7–10 aastat, see parandab mulla omadusi ja tõstab selle huumusesisaldust. Orgaanilist väetist andke headel huumusrikastel muldadel 10–20 kg/m², lahjadel huumusvaestel ja/või liivastel maadel aga 30–70 kg/m². Kui kasutate nn kanakakat, siis juhinduge pakil olevatest soovitustest, sest linnusõnnik on mitu korda kangem kui teised orgaanilised väetised.

Orgaaniline väetis sünnib looduslike ainete komposteerumisel, selle tooraineks võivad olla puulehed, niidetud rohi, toidujäätmed, sõnnik, turvas jne. Kui kasutate aeda rajades komposte, siis 2–3 aasta jooksul lisaväetist anda vaja ei ole.

Kompostiga ei tasu turgutada ainult neid peenraid, kus kasvatate maitsetaimi.

Kevadine lisaväetis

Kui lumi on sulanud ja loodus tärkab, on aeg teha kevadväetamine, sest taimede kiiresti kasvav lehestik tahab lisatoitu. Nüüd tuleks anda täisväetist, millest taim saab kätte kõik põhilised toitained (lämmastik, fosfor, kaalium ning magneesium, väävel, kaltsium) ja vajadusel ka mikroelemendid. Kui olete aias kasutanud orgaanilist väetist ja mulla happesus jääb vahemikku pH 5,5– 6,5, siis reeglina mikroelementide puudust ei teki.

Kõikide toitainete vajaduse saab kevadel katta ka maad kobestades mulda segatud kompostiga, andes seda olenevalt mulla viljakusest 5–10 (3–15) kg/m².

Mineraalväetiste kohta on soovitusi raskem anda, kuna nende valik on hästi suur. Julgelt võib eelistada kindlale kultuurile mõeldud väetisi nagu näiteks roosiväetis, kartuliväetis, maasikaväetis, rodoväetis. Kuid üldjuhul saab kasutada ka aia üldväetisi. Spetsiaalväetisi kasutage siis, kui te ei ole aeda turgutanud kompostiga ja mulla viljakus on kesine. Vajalik väetisekogus oleneb mulla viljakusest. Jälgige väetisepakil olevat juhendit. Reeglina jääb väetisekulu 10–60 g/m² vahele.

Maksimaalseid väetamisannuseid maksab kasutada vaid savikatel maadel, liivased pinnased ei suuda sinna antud toitaineid kinni hoida.

Teine ring

Kui kasutate maksimumilähedasi väetisenorme ja teie aia muld on viljakas, siis ilmselt polegi suvel vaja väetada. Kui aga kasvatate toitainenõudlikke kultuure (nt roosid, suvelilled, elulõngad, kapsad) lahjal ja/või liivasel mullal, siis on väetist küll juurde vaja.

Suvise lisaväetamisega alustatakse juuni hakul ning seda tehakse 1–3, vahel ka 5 korda. Kui piisab ühekordsest väetamisest, siis andke väetist kohe pärast jaanipäeva. Kui väetate aga tihedamalt, siis rihtige töö nii, et viimane väetamine toimuks juuli lõpus või augusti alguses. Kasutada võib sama mineraalväetist mida kevadelgi, kuid sellisel juhul ei anta kevadel maksimaalset väetiseannust, vaid jagatakse see ära suvele. Väetisekogus jääb tavaliselt vahemikku 5–40 g/m².

Suvist lisaväetamist võib loomulikult teha ka orgaaniliste väetistega, kastes taimi virtsaveega või kompostileotisega. Need lahjendage veega vahekorras 1:10.

Kindlasti vajavad suvist lisatoitu lilleamplid, suvelilledega rõdukastid jm üsna piiratud kasvupinnaga konteinerites sirguvad taimed. Neile on lisaväetist kõige lihtsam anda kastmisveega, kasutades vees lahustuvaid või vedelväetisi.

Väetise doseerimisel juhinduge pakendil olevast infost, kontsentratsioon ei tohiks ületada 0,2%. Amplites ja rõdukastides oleks otstarbekam kasutada pika toimeajaga (Osmocote, Plantacote jne) mineraalväetisi, mis kosutavad taimi 4–6 kuu jooksul. Kastmisveega väetada pole siis ehk tarviski.

Sügisele vastu

Kui merevesi on lõpuks nii soe, et saab meres ujumas käia, on aeg mõelda sügisväetamisele.

Seda on tarvis siis, kui aias kasvab külmaõrnu taimi või tegu on kehva pinnasega (nt liivane muld). Väetamisega alustage augusti keskel ja lõpetage septembris. Kasutage sügisväetisi, mis sisaldavad peamiselt fosforit ja kaaliumi ning võib-olla ka mikroelemente. Vähesel määral võib väetises olla lämmastikku (1–3% ), kuid see võib ka puududa.

Kogused sõltuvad muidugi kasutatavast väetisest ja mulla viljakusest, kuid üldiselt jäävad need 20–60 g/m² vahele, juhinduge siin väetisepaki soovitustest. Kui teie vilka mullaga aias külmaõrnu kultuure pole, saate läbi ka sügisese lisaväetamiseta.