Selliseid põnevaid puid-põõsaid, kus on ühendatud dekoratiivsus ja praktilisus – ehk lisaks ilule saab ka söödavaid vilju, märgatakse ja hinnatakse üha enam. Ühed sellised on söödavad pihlakad.
Petlik pihlaroonia
Petlik pihlaroonia (Sorbaronia fallax) on hariliku pihlaka ja tumeda aroonia hübriid.
Kevadel on puul valged õisikud, sügisel lillakad (sordil ’Burka’) või punakasmustad (sordil ’Likjornaja’) pihlakast suuremad söödavad viljad, mis sisaldavad rohkelt antioksüdante.
Pihlaroonial on väga kaunis sügisvärvus!
Viirpihlakas
Viirpihlakas (Crataegosorbus miczurinii) 'Granatnaja' on hariliku pihlaka ja vereva viirpuu hübriid.
Tugeva, püstise võraga puu lehed meenutavad tammelehte ning värvuvad sügisel külluslikult. Suured kreemikasvalged õiekobarad on koondunud kännastesse. Viljad on dekoratiivsed: tumepunased, suured, maitselt nõrgalt mõrkjad.
Mõlemad liigid kasvavad kõikidel aiamuldadel, kuid eelistavad täispäikeselist kasvukohta. Nad on kiire kasvuga ning täiesti talve- ja külmakindlad. Neid saab kasvatada nii üksikult kui ka alleepuuna.
Viljad turgutavad tervist!
Söödavad pihlakad sisaldavad rohkelt antioksüdante, millel on tervist kaitsev roll. Nende vilju võib tarvitada nii toorelt kui töödeldult.
Neist saab keedist, püreed, mahla, sealhulgas segus teiste viljadega. Nad on väga populaarne tooraine veini ja likööri valmistamiseks.
