Viimasel ajal on nii koduaedade kui avalike haljasalade kujundajate jaoks tõusnud päevakorda jätkusuutlikkus ja loodusliku mitmekesisuse säilitamine. Populaarsust on kogunud pikaealiste püsikute istutamine ning pidevalt niidetavate murupindade ja kõrge hoolduskoormusega taimmaterjali vähendamine haljasalade planeerimisel. Loodussõbralikud püsikupeenrad on vastupidavad, küllaltki hooldusvabad, pilkupüüdvad ja bioloogiliselt mitmekesised - olles kõige sellega haljastusvaldkonnas suunanäitajaks.
Tihti ei vasta looduslikult mitmekesine taimestus meie ideaalile ilusast peenrast. Kui mõtleme looduslikust taimede kooslusest, siis peame enamasti silmas mõnda hingematvat loodusvaadet, mis sobib meie ettekujutlusega, milline loodus peaks välja nägema. Aednike ja aiakujundajate roll on keerukam kui kunagi varem: tuleb luua istutusalasid, mille ülalpidamine kulutab vähem ressursse, olgu nendeks ressurssideks vahendid, masinad või tööjõud. Avalike haljasalade pidev hooldamine on tööjõukulude kasvades aina keerukam ning ka eraaedades eelistavad inimesed võimalikult mugavaid lahendusi, mis lubavad aiailu nautida ilma pidevalt aiatöödega tegelemata.
Uute arengute valguses ei tohi unustada, et uued lahendused ja kooslused peavad mõjuma visuaalselt ilusana. Kõik, mis pole inimsilmale ilus, kipub haljasaladel ajaga hooldamatuse tõttu välja surema või metsistuma. Sellise keeruka ülesande põhilisteks abivahenditeks on vastupidavaid taimeliigid ning harjumuspärasest tihedam taimede istutus koos uutlaadi hooldusega.
Pikaaegse kogemusega Hollandi puukooliomanik ja aianduskonsultant, Bert Griffioen, on ajaga välja töötatud püsikutele sobiva keskmise istutustiheduse: 8 istikut ruutmeetri kohta. Sellise istutustihedusega püsikupeenra hooldus erineb klassikalisest hooldusest, kus oodatakse peenraalade täiskasvamist, tehakse umbrohutõrjet, sügislõikust ning noorendatakse taimi jagamise teel. Uue põlvkonna püsikupeenra hooldus toimub kord aastas - enamasti aprillis. Sel ajal peenar niidetakse, väetatakse ning vanad taimeosad jäetakse peenrale multšiks. Nõnda noorendatakse kogu taimestik kord aastas. Aeg, mil kõik püsikud sügisel enesestmõistetavalt maha lõigati, on möödas. Enamik aednikke ja teisi taimehuvilisi arvestab nüüd sellega, et talvel söövad linnud taimede vilju ning varred ja lehed pakuvad elupaiku mitmetele putukatele. Tasub tähele panna, et ka kõige läbimõelduma istutusala hooldamises saabub hetk, mil tuleb taimi uuendada. Kui eesmärgiks on väga korrektne istutusala, tuleb vajaduspõhine uuendus teha iga 10 aasta möödudes. Muul juhul harvemini. Igal juhul ühendab kaasaegne istutus- ja hooldusviis endas kiiruse, jätkusuutlikkuse, mugavuse ja ilu, mis on ka tema kasvava populaarsuse põhjuseks.
Järgnevatel piltidel on näha püsikupeenra hooldus aprillis ja tulemus augustis.
Eesti tingimustes sobivad kaasaegse peenra koosseisu naistenõgesed, päevaliiliad, leeklilled, kortslehed, siilikübarad, astilbed, kurerehad, kukeharjad, kurekellad, mailased, ussitatar, piimalilled, ogaputked, mesiohakad, võhumõõgad, vesikanep, lursslilled, punanupud, kopsurohud, rodgersiad, kuldvitsad, kukesabad, helmikpöörised, sõnajalad, hostad ja erinevad külmakindlad kõrrelised. Viimastest näiteks luht-kastevars 'Goldschleier', kastikud, preeria-pillahein, väriheinad ja sinihelmikad. Kõik eeltoodud püsikud kannatavad hästi maani lõikamist, taastuvad kiiresti, ei vaja toestamist, on külmakindlad ja dekoratiivsed.
Kõige parema tulemuse peenras annab meeldiva taimekoosluse plaanipärane kordamine. Hollandlasest legendaarne aiakujundaja Piet Oudulf on hinnanud, et keskmiselt võiks ühel alal kordusena kasutada 5-11 erinevat taime. Valides istikuid, tasub meeles pidada, et väiksemad taimed jõuavad oma kasvus suurematele kiiresti järgi, kuna kohanevad uute oludega kiiremini.
Illustreeriv pildimaterjal on pärit Eesti Aiandusliidu Visioonikonverentsil esinenud Bert Griffioeni esitlusest, millega saab lähemalt tutvuda siin.
Tule avasta püsikute kirevat maailma ja kombineeri lopsakas läbi suve õitsev püsikupeenar soodsalt Juhani Puukoolist!
