Ilusad suured õied, palju erksaid õievärve, lopsakas õitsemine, vähene hooldusvajadus – just need märksõnad iseloomustavad rododendroneid ehk rodosid.
Rodode istutamisel on vaja teada paari nippi, hiljem on nende eest hoolitseda juba väga lihtne. Kui jälgid meie nõuandeid, saad omale aeda tõelise kevadise superõitseja!
Rodo armastab haput
Rododendronid vajavad kasvamiseks happelise reaktsiooniga (pH 4–5) turvas- või nõmmemuldi.
Õnnelikud on need, kel on selleks sobivad looduslikud tingimused juba olemas – okaspuude varist ja kõdu täis männimetsaalune, kus looduslikult kasvab mustikaid ja kanarbikku, on rododele ideaalne kasvukoht.
Kui looduslikult sobivad mullatingimused puuduvad, tuleb need ise luua – rajada kas turbapätsidest kõrgpeenar (turbapeenar) või spetsiaalse substraadiga (spetsiaalse rodomulla või sobiva reakstiooniga turbaga) täidetud süvend.
Kuna viimase puhul on oht, et spetsiaalset substraati ümbritsev aiamuld neutraliseerib selle kiiresti, siis tuleks istutusaugu küljed ja põhi vooderdada peenravaiba või kilega (sel juhul tee põhja auke, et vesi saaks läbi minna), mis takistab eri pinnaste omavahelist segunemist.
Kuid rodode seas on ka mõned erandid, kes saavad väga hästi hakkama neutraalsel või isegi lubjarikkal pinnasel. Need on karekarvane rododendron ning roostepruun rododendron.
Olulised on koht ja istutamine, hooldus hiljem lihtne
Kasvukohana tuleks rododendronitele valida tuulevaikne poolvari. See on nende puhul A ja O! Neile ei meeldi keskpäevane päike, seisev vesi, pikk põud ega tuuled.
Tuule eest pakuvad varju okaspuuhekk, hooned, tihedad piirdeaiad. Päikese eest aga pakuvad leevendust puud, mõni hoone või hekk.
Pinnapelsete juurtega puude (nt kask, vaher, kuusk) alla neid istutada ei tasu, kuna nende juured jätavad rodod nälga ehk ilma toitainetest ja veest. Küll aga sobivad nad mändide või tammede alla, kel on pikk sammasjuur, mis ei paku juurekonkurentsi ning kelle okkad/lehed on rododele ühtlasi suurepärane multšimaterjal.
Istuta taim sama sügavale kui ta oli potis. Sügavamale istutades jäävad nad kiratsema.
Väga oluline on teada, et erinevalt teistest põõsastest-puudest, ei trambita rododendronite ümbert pinnast kinni! See peab rodo jaoks olema õhurikas ja poorne. Lihtsalt tasanda pind ning kasta põhjalikult. Hoolsat kastmist jätka veel paar nädalat istutamise järel.
Pärast istutamist tuleks pinnas multšida puukoore, metsakõdu, tammelehtede, sambla või muu hapu materjaliga. Multši igasügisene korrastamine ja lisamine ongi üks rodokasvatuse edu saladusi!
Hooldamine
Rodosid väetatakse kevadel enne õitsemist spetsiaalse rodoväetisega, et ergutada õitsemist. Kindlasti ei tohi neile panna sõnnikut, virtsa või lämmastikväetist.
Hapulembesed rodod on pigem aeglase kasvuga, mistõttu ei ole neid vaja pidevalt pügada või noorendada. Küll aga võib vajadusel nende tipungi ära murda, et taim hakkaks harunema.
Kindlasti aga tuleb õitsemise järel eemaldada ehk ära murda õisikud. Nii õitseb taim järgmisel aastal veelgi uhkemalt.
Kas valida igihaljad või suvehaljad taimed?
Rododendronid võib jagada kahte suurde gruppi: igihaljad ja suvehaljad ehk siis sellised, kes sügisel lehed maha langetavad.
Õitsevad mõlemad ühtemoodi, erinevus on talvises hakkamasaamises.
Heitlehistele rododele meeldib päikselisem kasvukoht ning nad on meie talvedes väga vastupidavad.
Küll aga vajavad talvise ja varakevadise päikese eest varjutamist igihaljad rodod. Külmunud pinnas kombineerituna tuule ja päikesega põhjustab põuda, mis taimed hukutab. Kui tuulte eest kaitseb õige kasvukoht, siis päikese mõju saab minimeerida mitmekordse varjutuskanga kasutamisega.
Liike valides on hea teada, et igihaljastest rododest on kõige külmakindlamad katavba rodo ja jaku rodo.
Koos kasvavad paremini
Rodod on mükoriisataimed (st et toitainetevaeses keskkonnas hangivad nad kasvuks vajalikku seensümbiontide abiga) ning kasvavad koos paremini üksikult. Seega soovitatakse istutada nad grupiti, kus on vähemalt kolm taime. Selline grupp hoiab paremini ka kasvamiseks vajalikku mikrokliimat.
.
Insipiratsiooniks vaata rododendronite valikut meie istikuärides!
.
.
Loo kirjutamisel on kasutatud lisaallikana "Iluaianduse käsiraamatut".
