Veigela on ilupõõsas, kes väärib nii koduaias kui avalikus haljastuses palju enam kasutamist. Veigelal on iseloomu ja ilu, samas vähe nõudmisi.
Milline teine põõsas saab veel uhkeldada rikkaliku õitsemisega, kui ka sellega, et teda ei kahjusta putukad ega hakka külge haigused? Hooldus- ja murevabaks teeb veigela seegi, et ta ei vaja regulaarset kääritööd.
Veigelate õitsemisaeg on mai lõpus-juunis ja osaliselt veel ka juuli alguses. Õied on kellukja kujuga, 2,5–3 cm pikad ja mitmekaupa koos. Need meeldivad liblikatele ja mesilastele.
Õietoonidest domineerivad roosa erinevad toonid kuni purpurpunaseni, aga leidub ka valgeid ning mitmevärvilisi õisi. Dekoratiivsed võivad olla ka lehed – on sorte, kel need on pruunikaspunased, kollakasvalged või hoopiski roosaka servaga.
Põõsad on laiuv-ümara kasvukujuga.
Päikeselemb ja tuulepõlgur
Veigelad võivad olla veidi külmaõrnad, mis tähendab, et väga külmal talvel võivad põõsaste noored puitumata võrsed saada külmakahjustusi, kuid põõsad taastuvad kiiresti.
Külmanäpistatud okste otsad on hästi tumedad ning need tuleks kevadel ära lõigata – põõsas kasvatab uued võrsed kiiresti peale. Sügisel võib põõsaalused katta paksema multšikihiga (nt turba või koorepuruga), mis tuleks kevadel kindlasti ka eemaldada.
Seetõttu võiks veigela istutada aias sellisesse kohta, kus ta on põhja- ja idatuulte eest kaitstud. Kasvukoht peaks olema päikesepaisteline, kuna varjus õitseb ta vähem.
Nad eelistavad viljakamaid muldi, aga saavad hakkama ka tavalises huumusrikkas parasniiskes aiamullas. Nagu teisedki õitsevad põõsad, on ka veigela tänulik varakevadise väetamise eest.
Aeg-ajalt tuleks põõsaid noorendada. Selleks lõigatakse kohe pärast õitsemist põõsast välja mõned vanemad vähe õitsevad oksad. Kärpida võib ka liiga pikki väljaulatuvaid noori võrseid, et hoida põõsa kuju ühtlasena.
Liikidest on kõige enam levinud kaunis ja varajane veigela, kuid palju on saada ka liikidevahelisi hübriide. Samuti leiab puukoolist Middendorffi veigelat.
- Kaunis veigela (Weigela florida)
Põõsas on kuni 1,5(–2) m kõrge ja lai ning kiire kasvuga. Õitseb juba juuni alguses sügavroosade õitega. Talvekindel!
- Varajane veigela (Weigela praecox)
Kirjanduse andmetel peaks tegu olema meil kõige külmakindlama ja kõige õiterohkema veigelaga. Põõsas on (1,5)–2 m kõrge ja lai. Õitseb veigelatest kõige esimesena - mai lõpus täitub põõsas rohkete purpurroosade ja punaste õitega.
- Middendorffi veigela (Weigela middendorffiana)
See veigela on teistest madalam – põõsas kasvab veidi üle meetri kõrgeks. Tema õied on kollakasvalged või kollakad ning õitsemist alustab mai lõpus. Erinevalt teistest liikidest talub tema ka poolvarju.
Veigela aiakujunduses
Veigelaid võib aias kasutada üksiku põõsa või rühmadena.
Nende kõrvale sobivad taimed, mis täiendavad nende õisi või lehti. Selleks sobivad hästi samal ajal õitsevad valgete õitega põõsad, nagu deutsia, ebajasmiin, enelad. Nii tekib kena kontrast roosa-punase ja valge vahel.
Punaka lehega sortide kõrvale sobivad hästi ka sinaka või hõbedase okkaga okaspuud.
Samal ajal õitsevatest püsikutest sobivad veigelate juurde näiteks pojengid, kukekannused ja iirised.
Meie istikuäride veigelate valiku leiad SIIT.
